Veel kümmekond aastat tagasi arvati, et erektsioonihäired on loomulikud vananemisest tingitud muutused. Epidemioloogilised uuringud, mis näitasid, et väga suur osa meestest jätkab aktiivset ja täisväärtuslikku seksuaalelu kõrge vanuseni, lükkasid selle seisukoha kiiresti ümber. Samuti arvati pikka aega, et valdavalt on erektsioonihäired tingitud psühholoogilistest probleemidest.

Nüüdisaegsed uuringud on näidanud, et püsiva erektsioonihäire põhjuseks on üldjuhul muutused peenise kavernooskoes ja sellega seotud vaskulaarses süsteemis. Seega on tegemist peaasjalikult vaskulaarpatoloogiaga, millel on ühised riskifaktorid (kardio)vaskulaarsüsteemi haigustega. Tüüpilisteks EH teket soodustavateks teguriteks on kõrgenenud vererõhk, hüperlipideemia, suhkruainevahetuse häired. Eriti just diabeet on heaks EH tekke mudeliks, kahjustades aja jooksul kavernooskoe väikesi veresooni, peenist varustavaid artereid, aga ka erektsiooniprotsessi reguleerivat närvisüsteemi. Väga tähtis on teada, et mõnikord on just EH esimeseks signaaliks, mis viitab organismi tõsisele üldhaigusele.

Oluliseks riskifaktoriks on ka suitsetamine, mis suurendab EH riski kahekordseks.

Erektsiooniprotsessis on tähtis regulatiivne roll ka meessuguhormooni tasemel. Tavaliselt põhjustab väljendunud hüpogonadism küll seksuaalse huvi languse, sageli mõjutab see öiste erektsioonide harvenemise ja sellest tulenevalt kavernooskoe halvema oksügenisatsiooni kaudu ka erektsiooni kvaliteeti. Meeste suguhormoonide tase hakkab langema juba alates 35.-40. eluaastast. Langus toimub suhteliselt ühtlaselt kiirusega umbes 0,4% aastas. Paljud haigused ja inimese halb psühholoogiline seisund võivad langusprotsessi tunduvalt kiirendada. Arvatavalt 20% mehi vanuses üle 50 eluaasta vajaksid organismi tasakaalu ja tervise säilitamiseks hormoonasendusravi.

Kindlasti ei tohi erektsioonihäirete põhjusena unustada psühholoogilisi aspekte. Sageli võib püsiv EH olla tingitud mõnest ebaõnnestunud vahekorrast, mis on hävitanud mehe enesekindluse ja võib põhjustada sügavat depressiooni.

Üha sagedamaks EH põhjuseks on ravimid. Eesti tingimustes on kõige sagedamateks EH teket soodustavateks ravimiteks kõrgvererõhu korrektsiooniks kasutatavad preparaadid, eriti beetablokaatorid ja diureetikumid, ning haavandtõve ravimid, eriti tsimetidiin. Peaaegu kõigil psühhoaktiivsetel ravimitel on mehe seksuaalfunktsiooni häiriv mõju. Antidepressandid mõjutavad küll enam seemnepurset kui erektiilset funktsiooni. Otseselt häirivad erektsioonivõimet ka eesnäärme haiguste ravis kasutatavad antiandrogeenid.

Enamikul juhtudel on nende haiguste raviks siiski võimalik leida ravimeid, millel puudub mõju seksuaalfunktsioonile või see on väiksem. Nii võiks seksuaalselt aktiivsele mehele hüpertensiooni ravimitest soovitada Ca-kanali antagoniste või ACE inhibiitoreid, haavandtõve ravis kasutada aga ranitidiini või omeprasooli jne.

Kasvajate esinemissageduse suurenemine ja efektiivsed, kuid sageli küllaltki invasiivsed ravimeetodid suurendavad järjest iatrogeensete erektsioonihäiretega meeste hulka populatsioonis.

Noorematel meestel, eriti vanusegrupis 35-50 eluaastat, on sagedaks ja suhteliselt hea prognoosiga EH põhjuseks eesnäärme põletik. Häireid võivad soodustada pikemad vaheajad seksuaalelus, eriti juhul, kui mees ei kasuta sellel perioodil ka eneserahuldust.